Virukeskus
Toidutänav
Toiduajakirjanik ja gurmaan Martin Hanson külastas Viru Toidutänavat ja leidis meie juurest eest kaks uut toidukohta.
Sügis-talvise hooaja iganaädalaste toidukohtade nimekirja saab näljase suureks rõõmuks panna kirja veel kaks suurepärast nime: nimelt avasid augusti alguses üksteisest vaid mõnekümne meetri kaugusel kaks läbitöötatud stiili, maitsetunnetuse ja gastronoomse väärtusega einelat – Han’s Street Food ja Hop&Hen. Mõlematele saab kergelt ligi Viru Toidutänaval, ühisest asukohast hoolimata on kummaski „letis“ külluslikult, mida maitsta.
Pideva näljase, kuid pirtsaka sööjana otsin kohti, mis suudaksid mulle ühegi teise mõtte ilmnemisel pakkuda kiirelt nii hingelist kui ka vaimset kosutust. Üks selliseid kohti on juba aastaid olnud Rävala puiesteel asuv Sichuani kööki pakkuv Han’s, mis on nüüd oma pelmeenide, dan-dan-nuudlite, Langzou raameni ja palju muuga kolinud nii kesklinna kui võimalik. Üllatus oli suur, kui samast lähedalt leidsin enda jaoks ka teise leti, mis hoopis järgmises võtmes „ligi tõmbas“. Nimelt saab end kostitada korraga nii linna parima krõbekana kui ka suurepärase kohaliku (aga ka kaugemalt toodud) käsitööõllega.
Kes pole siiani Han’si fenomeniga kokku puutunud, siis on absoluutselt viimane aeg. Võiks isegi öelda, et NuFace’i nuudlimajadega samasse gruppi kuulub tänavatoidulett on Hiina gastronoomse panuse pea ainus ausameelne pakkuja Tallinnas. Põhjuseks kaks peamist vundamenti: Hiina päritolu ja kogemusega kokad ning fokusseeritud menüü, kus iga toit on kindla geograafilise päritolu, maitseregistri ja ajalooga.
Han’s Street Food on Langzou raameni maaletooja: see käsitsi tõmmatud nisujahunuudlite ja selge veiseleemega supp pärineb üle-eelmise aastatuhande lõpust, kui see sai populaarseks toiduks, kuna valmistamine on lihtne, see koosneb vähestest toorainetest (kui unustada marineeritud keedumunad, vürtsid ja ürdid) ja on kosutav igal hetkel, iga temperatuuri ja meeleoluga. Langzou, mida Viru keskuses pakutakse, on üks neist roogadest, mis istub siis, kui oled kurb või õnnelik, lahutad või abiellud, lahkud või saabud, nutad või naerad. Hõrk leem, kreemine nuudel ja maitserikas veiseliha aitavad üle igast ihulisest ja vaimsest hädast.
Kuid Han’s on ka tänavatoiduletina palju muud: kiired käed nööbivad päevas kokku sadu värskeid pelmeene, ja kellele leemesed nuudlid ei meeldi, saavad neid ka ilma – seesamiõliselt libedad ja sojakastmega maitsestatud dan-dan-nuudlid, millel kaaslaseks Hiina viievürtsisegune seahakkliha, pähklid ja roheline sibul. Mida veel? Just nimelt … mida veel? Näiteks boba-teed, mille üleilmne populaarsus pole vaibunud ja mis sobib imeliselt rasvasema, krehvtisema nuudlieine rahustamiseks.
Stiilne ja värviline, otse kenasse Hiinalinna viiv restokujundus on äärmiselt mõnus koht pimedate õhtute eskapismiks. Kui muu ei huvita, saab alati nautida head teed ja vaadata tänaval mööda kiirustavaid inimesi. Muuseas, letilt on võimalik kaasa osta ka üht maailma parimat tšilliõli (purk 7,50 eurot), mida kühveldada kõigele hommikumunadest ja kanasupist kuni õunaviiludeni.
Kui kõht pole veel täitsa täis saanud, siis ligi 40 sammu toidutänava sisemuse poole serveerivad kokad linna üht parimat krõbekana, kui mitte parimat (ärge ehmuge, need on mugavamaks söömiseks riietatud burgeriteks, nelja tüüpi). Ja loomulikult kuut eri sorti vähem ja rohkem „kuumi“ kanatiibu. Saab ka kartuleid ja salatit, loomulikult ohtra kanaga, sest … (lugege uuesti toidukoha nime!).
Kellel meeles, siis tegutses samas kohas aastaid Taani juurtega õllekaubamärginimeline baar, mis nüüdseks saanud sisuga selgemalt kokku mineva nime Hop&Hen (tõlkes Humal&Kana). Põhjuseks see, et õllebaarina alustanud ja mõeldud lett, kus serveeriti humalast tekkinud näljatunde klaarimiseks krõbekana, sai linlaste hulgas kuulsaks hoopis oma toidupoolise kvaliteedi tõttu. Nii oligi lihtsam ja selgem minna edasi paigana, kus pankoselt krõbeda kana kõrval on õlu kui maitseaine või vastupidi. Sõltub, kes kuidas asjale vaatab …
Olgugi et krõbedaks frititud kana on peakoka käe all saavutanud taseme, mis isegi jäägitu vegani teinekord petma ajab, ei puudu letilt ka 16 kraani, millest voolab nii kohalikku kui ka piiritagust märjukest. Üldiselt on kaetud peaaegu kõik hetkel popimad stiilid, olemas on nii Hazy IPA, smuutiõlled kui ka eri tüüpi nisuõlu. Kraanide hulk võib hirmutada, kuid see pole veel kõik … kapis on jooke veel: näiteks võtab maani kummardama Hop&Heni alkoholivabade õllede valik, mis on põnev ja samamoodi seiklust pakkuv kui muu sortiment.
NB! Parima jätsin ikkagi lõpetuseks: kellel soov pisut hullata (ning kui Han’sis tellitud lisavürtsid pole veel piisavalt särtsu andnud), saab Hop&Henis panna end proovile ka maailma ühe kangema tšilli Carolina Reaperiga valmistatud kanatiibade söömises. Olemas on lausa tahvel „Best of“, kuhu pannakse kirja need, kes enim „suud lõhkuvaid“ tiibu söönud. Menüüst neid tiibu ei leia, kuid kokaga õigesti diili tehes saab neid alati!
Artikkel on avaldatud ajakirjas Gurmaan, autor Martin Hanson. Fotod Marek Metslaid
