Millal tunned end kõige ilusamana? 

Ilusana tunnen ennast siis, kui tunnen ennast tervikuna. Tervis, suhted lastega, maalimine, päikesepaiste, inspireerivad inimesed ümber, loodus…  See seisund koosneb paljudest nüansidest. See on see tunne,et sõidad rattaga ja tunned, et tahad käed püsti ajada ning silmad kinni panna ja vot siis tunnedki ennast ilusana.

Mida tähendab sinu jaoks heaolu? 

Heaolu on hingerahu, aga samas ka rõõm elust on tähtis. Tahan elada täisväärtuslikult, et keha ja vaim oleksid tasakaalus. Tahan luua, üllatada teisi oma loominguga, jagada, anda. Olen ise kohati üliemotsionaalne ja impulsiivne inimene, aga kui proovin n-ö vägisi ennast emotsioonidest hoida, siis ei tule ka sellest midagi head välja. Kunstnikuna peab ka kogu aeg emotsioon mängus olema, et inspiratsiooni ja indu töötamiseks leida. Toimetangi nii, et saaks teistele energiat välja anda ja et iseendale ka jääks natukene. 

 

Kuidas sa enda eest hoolitsed? 

Selliseid traditsioonilisi tervise eest hoolitsemise harjumusi mul pole. Söön viis korda päevas, vahel ka keskköösel pastat koos poegadega. Ranget trennigraafikut mul ka pole ja üleüldiselt lonkab mu distsipliin kõiges selles, mis tervist ja keha puudutab. 

Minu mõtteviis on alati olnud selline, et ilu peitub ikka heas tujus, naeratuses ja silmade säras. Kui näen tänaval piltilusat inimest, siis välimus pakub mulle tema juures vähe huvi. Pilk hakkab kohe sissepoole vaatama, kas seal on ka midagi põnevat avastada.  Minu terviseallikas on ikka kunst – see paitab hinge ja korrastab mõttemaailma, toidab mind ja silub kortse. 

Kortse ma ka ei pelga, sest olen teinud üle kümne aasta loomereise Põhja-Aafrikasse ja ma ei maalinud päikeseprillidega. Mulle tundus, et maailm ei puuduta mind prillidega. Maalisin alati kissitades vastu päikest, sest mind on paelunud contre-jour (vastu valgust – toim.) maalimine. Nüüd tean, et iga kortsu taga on vinge mälestus mõnest reisist. Need kortsud on mälestused ja läbielamised ning see on kõik osa elust. 

Mis teemad sind kunstnikuna vaimustavad?

Sellele küsimusele on raske vastata, sest igal ajal on omad fookuspunktid. Vahest ka teema ei ole nii primaarne, vaid hoopis see, et sul tekib loomulik soov luua. Ma ei sunni ennast maalima, vaid tahan saada impulsse elust, mis panevad nägema ja tegutsema. Minu jaoks tähtis ka see hetk, kus ma ei ole lõuendi ees, aga silmade ees olev maailm muutub võlumaailmaks ja hakkan iseennast hoopis silmadega maalima ja lahendama ülesandeid oma nägemuses. Teemad võivad varieeruda, kuid soov luua ei tohiks kaduda.