Virukeskus
Toidutänav
Varraku peatoimetaja Krista Kaer ja Rahva Raamatu kirjastaja René Tendermann kutsuvad raamatusõpru ka uuel hooajal Viru keskuse Rahva Raamatusse iga kuu esimesel teisipäeval kell 17.30.
Selle hooaja esimesel, septembrikuisel kohtumisel räägivad nad suvel ilmunud raamatutest, mis on väga head ja mida on õnneks palju. Natuke pikemalt võetakse jutuks Kristin Hannah’ romaan „Naised“ ja Yael van der Woudeni Bookerile kandideerinud „Pelgupaik“.
Ka naistest võivad saada kangelased. Kui kahekümne ühe aastane õeõpilane Frances (Frankie) McGrath neid sõnu kuuleb, saab ta otsekui ilmutuse. Lõuna-California päikeseküllases, idüllilises maailmas konservatiivsete vanemate kaitse all kasvanuna on ta alati uhkusega arvanud, et teab, mis on õige. Aga 1965. aastal maailm muutub, ja järsku söandab ta ette kujutada hoopis teistsugust tulevikku. Kui Frankie vend läheb teenima kodumaad Vietnamis, ühineb Frankie sõjaväeõdede korpusega ja hakkab käima venna jälgedes.
Paljude rahvusvaheliste menukite autori Kristin Hannah’ „Naised” on lugu ühest sõtta läinud naisest, aga heidab valgust kõigile naistele, kes julgevad vastu astuda kurjusele ning kelle toodud ohvrid ja pühendumus kodumaale sageli ununevad. See tugevatest sõprussuhetest ja vankumatust patriotismist rääkiv romaan on värvikas lugu meeldejääva kangelannaga, kelle idealismist ja vaprusest tule all saab kogu ajastu märk.
„Mitte kunagi varem pole sõjaromaan nii põhjalikult muutunud inimhinge looks,” ütleb „Kus laulavad langustid” autor Delia Owens ja teda võib uskuda.
Yael van der Woudeni debüütromaan „Pelgupaik” kandideeris eelmisel aastal Bookeri kirjandusauhinnale. Kuigi kõik pidasid seda romaani absoluutseks favoriidiks, Bookerit Yael van der Wouden ei võitnud. Aga ta võitis lugejate südamed. Ja see on (mõnikord) palju olulisem.
„Pelgupaik“ jutustab ühe maja loo. Tegevuskoht Holland. Aasta on 1961. Ühes kenas päevinäinud majas elab noor Isabeli-nimeline naine. See on tema perekonna kodu olnud sõja viimasest aastast saadik ja siin on ta koos oma kahe vennaga üles kasvanud. Ema, kelle tuba ta endiselt nagu pühamut tühjana hoiab, on juba mõnda aeg surnud. Kuid maja kuulub tema vennale Louis’le, ja Isabeli suurim hirm on uudis venna abielust, kui tal palutakse majast lahkuda.
Ja siis toob vend majja ajutiselt mõneks nädalaks elama oma uue pruudi Eva. Isabel teab – see on lõpu algus. Aga Eval on saladus. Salajane agenda.
Aga jutuks võetakse veel palju teisi suurepäraseid raamatuid.
Emilia Harti „Weyward“, Clare Leslie Halli „Vaevatud maa“, Stephen Fry „Odüsseia“, Florence Knappi „Nimed“, Anne Glenconneri „Mida siis veel?“, Taylor Jenkins Reidi „Atmosfäär“, Hisham Matari „Minu sõbrad“, Chris Whitakeri „Kõik pimeduse värvid“, Fiontán de Brúni „Koletise kõhus“, Mélissa Da Costa „Need järgnevad päevad“, A. F. Steadmani „Skandar ja luukere needus“ ja Anneli Fichteliuse „Orelimängija tütar“.
Ja kui sellest veel küll pole, siis valivad Krista ja René äsja ilmunud raamatute seast veel mõne, mille lugemine võiks olla kohustuslik.
Kohtumiseni Rahva Raamatus!
