Tiina Ladina-Ameerikast: “Ma armastan sealset kultuuri, seda ürgsust ja jõudu, mida on Eestiski.”

„Ükskõik kui jõuline naine on, tulikuumade raskete pottide-pannidega on meestelgi raske hakkama saada,“ nendib restoraniäris edukas Tiina Kõresoo. Kuigi sihikindlusega on võimalik kõikjal läbi lüüa, on kokandus algselt pigem meeste maailm. Tiinaga vestles pikemalt tema tegemistest Naisteleht.

Tiina (49) ettevõtmisi on eestlased nautinud varsti juba 12 aastat. Olgu selleks Kadriorus tegutsev Salt, Ladina-Ameerika tänavatoidule pühenduv Stereo Street Food või loendamatud pop-up-restoranid üle Eesti. Maitseelamused, mida Tiina oma klientidele pakub, on sama kirjud kui naise enda teekond restoraniärisse.

Ladina-Ameerika maitsed

Uurides intervjuu alguses restoranis Salt end mugavalt ühe laua taha sisse seadnud naiselt, kuidas tal läheb, vastab Tiina tegusale inimesele kohaselt: „Ei saa kurta, kiirelt. Mina oskan oma elu alati nii elada, et 24 tunnist jääb ööpäevas väheks.“

Viimasel ajal on Tiina energia koondunud Viru Toidutänava ümber, kus ta kaks aastat tagasi alustas Stereo tänavatoidurestoraniga. Viimane keskendub Ladina-Ameerika maitsete populariseerimisele. „Eksootilise köögi tutvustamine võtab aega. Teatakse küll chilli con carne’t, takosid ja seda, et kõik on väga vürtsikas. Aga seal on veel nii palju enamat!“ kuulutab naine uhkelt.

Lõuna-Ameerika maitsed avastas ta enda jaoks pulmareisil Peruus, Tšiilis ja Argentiinas kolm ja pool aastat tagasi, armudes koheselt kohaliku toidu eripäradesse. „Ma armastan sealset kultuuri, seda ürgsust ja jõudu, mida on Eestiski. Proovisin aina rohkem ka siin, Saltis, jagada vanavanemate köögitraditsioone ja iidset kultuuri, kuniks kokad ütlesid lõpuks: „Tiina, lõpeta ära, me ei ole Ladina-Ameerika restoran. Me tahame muid asju ka teha.““

Juhuse tahtel avati samal ajal Viru Toidutänav, mis pakkus ideaalse võimaluse kiindumusele sobiv vorm luua. „Food hall’i idee oli väga kihvt. Olen üle maailma külastanud selliseid palju ja võin tõdeda, et eestlastel pole midagi häbeneda.“ Autentsuse eesmärgil tellib Stereo Street Food kõik oma igapäevased toiduained Lõuna-Ameerikast ning Tiina proovib aastas paar korda sinna tagasi jõuda, et oma maitsepaletti veelgi avardada. Ta lausub naerdes, et meeskond ootab alati närvikõdiga, milliste pööraste ideedega naine seekord tagasi tuleb.

Pääses kopteriõnnetusest

Et reisimine on Tiinale alati väga südamelähedane olnud, ei olnud tema esimesed sammud karjääriredelil kuigi palju kulinaariaga seotud. Ta on lõpetanud hoopis turismimajanduse eriala. „Ülikooli kõrval läksin tööle Tallinki laevale. Ööklubis töötades oli kõike võimalik näha. Klubi kõrval oli aga väga tore a la carte restoran, mille peakokk oli Anti Lepik, kes oli juba siis väga andekas. Ma jõudsin oma nina ikka vahel sinna kööki toppida, enne kui mind sealt välja visati,“ muigab Tiina.

Pärast seda asus naine tööle Eesti-Soome lennufirma Copterline’i stjuardessiks. Tiina sõnul oli see hea kogemus, mis õpetas inimestega suhtlema ja andis ligipääsu ka odavatele Finnairi piletitele. Oma esimest beebit jäi Tiina ootama vahetult enne traagilist Copterline’i helikopteri alla kukkumist. „Nii et sellest ma pääsesin. Aga see pani mõtlema, mida nüüd edasi teen,“ meenutab Tiina. 

Pool aastat pärast lapse sündi jõudis noore emani teade, et esimene Eestis avatud Zara kauplus otsib juhatajat. Tiina, kellel oli 7-kuuse lapsega kodus igav hakanud, otsustas kandideerida. „Mingil imelikul põhjusel valiti mind ka välja. Öeldi, et nüüd on Londonisse minek ja otsustamiseks on aega kolm päeva. Eks ma siis selleaegsele abikaasale ütlesin, et nüüd võtad puhkuse ja lähme Londonisse,“ jutustab Tiina, et sai mõne kuu jooksul Inglismaal tohutult hea väljaõppe.

Zara kauplust juhtis Tiina seitse aastat. Oma tööülesannete kõrvalt hakkas teda aina rohkem paeluma toonase abikaasa töö, kes oli toitlustusega juba pikemat aega tegelenud. „Teadsin algusest peale, et kui midagi toitlustusalal teha, siis täiesti omaette.“ Tiina mäletab tänini selgelt, kuidas talle kogemuse puudumist ette heideti. „Ja öeldi, et see on meeste maailm. Lõpetasin päeva pealt oma väga hea töö Zaras ja hakkasin otsima kohta, kus avada restoran,“ kirjeldab Tiina.

Lastele vähem aega

Nii avastaski ta sõna otseses mõttes keldri Kadriorus, mis oli paar aastat tühjana seisnud. Kuigi hallituskihiga kaetud, üleujutatud ja mullane, köitis see naist kohe. „Nägi õudne välja, aga ma tundsin, et see on minu koht,“ iseloomustab Tiina restorani Salt ruume. Uksed avas toidukoht ametlikult 2012. aasta 17. augustil. „Meil oli alguses 25 istekohta. Kuu aja pärast valiti meid aasta parimaks uueks restoraniks. Siis alles hakkas külalisi voorima. Just siis sain ma aru, kui vähe sellest maailmast tegelikult tean,“ meenutab naine muigelsui. Peatselt jäi ta teist last ootama ja pidi rasedana kõik üritused läbi käima. „Mäletan, et vahetult enne haiglasse minekut oli mul raskusi, et suure beebikõhuga restorani ära mahtuda.“

Oma kaht last nimetab Tiina restoranilasteks. Nad on kogu selle sagimise sees üles kasvanud ja ema ettevõtmistele suviti ka aktiivselt kaasa aidanud. Kuigi naine tunnistab, et tal on periooditi laste jaoks liiga vähe aega olnud, leiab ta samas, et ka vabadus on järelkasvule oluline. „Lapsi pole vaja üleliia kaitsta, nad peavad ise maailma nägema ning kogema.“

Nüüdseks on Tiina restoranid pärjatud mitmete auhindadega ning leidnud ära märkimist tunnustatud restoranide teejuhtides.

Kui tulla tagasi suhtumise juurde, et restoranimaailm on justkui meeste pärusmaa, meenutab Tiina, kuidas mitu aastat tunti kõigepealt huvi, kes tema justkui hobi rahastab. „Ma olen kangekaelne ja ei võtnud seda suhtumist eriti hinge.“ Tõsiasi on ka see, et restorani Salt käivitamise järel läksid ka Tiina ja tema elukaaslase teed lahku.

Vahel on raske

Töökas naine tunnistab, et kuigi sihikindlusega on võimalik kõikjal läbi lüüa, on kokandus oma algelt siiski pigem meeste maailm. „Ükskõik kui jõuline see naine on, tulikuumade raskete pottide-pannidega on meestelgi raske hakkama saada. Ma olen küll tugev naisterahvas, aga mõne töö jaoks ongi mehed nagu rohkem loodud. Eks minu meeskonnaski on võimuvõitlust ette tulnud. Teistpidi on aga naisena palju kergem. Vahepeal saab naeratusega palju veenvam olla kui piitsaga,“ muigab Tiina.

Et mõista, millised on klientide ootused ja meelsused, üritab ta korra nädalas oma restoranis ise klienditeenindaja tööd teha. Seegi on viinud seikadeni, millele naine lõbusalt tagasi vaatab. „Kuna enamus minu töökaaslasi on mehed, on mulle lauas ikka öeldud, et kutsu nüüd see meessoost juhataja siia,“ muheleb ta. Ka meenub talle üks lugu soomlastega, keda Tiina õhtu otsa pikas lauas teenindas ning kes olid toitudega igati rahul. „Joogivalikus on meie põhimõte see, et kõik mullid ja veinid valatakse suurde klaasi. Nad tellisid vahuveini ja ma valasin selle siis välja. Tegelikult räägin ma perfektset soome keelt, aga neile ma seda ei öelnud. Siis oli naljakas kuulata, kuidas nad arutasid, et kõik on väga hästi, aga teenindajatüdruk ei saa midagi aru. Arvati, et olen esimest nädalat tööl,“ naerab Tiina.

Tagasilööke omajagu

Naistele, kes soovivad restoraniäris läbi lüüa, soovitab Tiina esmalt korralikult järele mõelda, kui tõeline see kutsumus on – leidub ka palju teisi ilusaid ja toredaid eluvaldkondi enda proovilepanekuks. Aga kui on kindel, et hing on seal, ei tohi järele anda. Ja alati aitab kaasa ka tugisüsteem. Tiinale on moraalseks toeks ning hingesugulaseks tema praegune abikaasa, kellega seistakse Stereo eesotsas.

Arvestama peab ka sellega, et tagasilöögid selles kirjus maailmas on paratamatud. Enne koroonapandeemiat oli Tiina hinnangul Eesti restoranimaastik tugevam kui kunagi varem ning toiduelamusi hakkasid otsima ka tavalised perekonnad. „COVID tappis aga suure hulga häid tegijaid ära. Müts maha nende ees, kes praegu elus püsivad,“ tunnustab naine konkurente.

Tiina tuletab uutele tegijatele meelde, et edukalt toimimiseks peab olema valmis oma ego alla suruma. „Enne pandeemiat tundsin ma juba hetkeks, kuidas hakkab tekkima rohkem aega pere ja iseenda jaoks. Järgmisel hetkel istusin aga järsku autos koos tilkuvate toidukarpidega ja viisin isiklikult tellimusi inimestele koju kätte. Kogu tiim sõitis mööda linna ringi. Tundsin end nagu taksojuht, aga tänu sellele jäin ma ellu.“