Viru Keskuse juures sümpatiseerib Piretit nende julgus mõelda ja tegutseda teistmoodi ning julgus öelda välja asju, mis on olulised. “Viru Keskus on mõtlev keskus ja mul on hea meel, et neil on julgus tõstatada näiteks jätkusuutlikkuse teema, mis on täna väga oluline.” 

EKA ega Pireti jaoks pole see aga mitte esimene kord, kus Viru Keskusega koos eksperimenteeritakse ja uusi lähenemisi katsetatakse. Juba mitmendat aastat korraldatakse koos Young Design Export Award programmi, mis pakub disainiäri studeerimise võimalust rahvusvahelise kogemusega õppejõu käe all, õppereisi stipendiume ning iga aasta veebruaris kaunistavad EKA tudengid Viru Keskuse aatriumi ja fassaadid suurejoonelise eksperimentaalvormi näitusega. “See programm on oluline, et toetada tudengeid mõtlema Eesti piiridest väljapoole. Kujundame koos disainereid, kes ei ole esindatud ainult Eestis, vaid ka väljaspool,” selgitab Piret. 

“Viru Keskus on seejuures väga oluline – ta annab meie tudengitele kõige magusama pinna ja noored saavad oma loomingut mastaapselt esitleda, mis on meile suur kingitus. On tore asju näha nii suurel skaalal, seda ei juhtu tihti. Ka minu enda individuaalloomingu esitlustel ei ole olnud 10-meetriseid plakateid. Et sa saad endale parima koha kõige suuremas formaadis, see elamus on suur asi. See innustab mõtlema suurelt.”

Eriolukord tuli sobival ajal 

Kuigi reisimine ja Eestist väljaspoole liikumine on viimastel aastatel raskendatud olnud, siis jätkus tihe õppetöö. Tudengitega koostöö oli sel ajal muidugi väljakutseid pakkuv: “Tõsiselt raske oli tudengitele õpetada näiteks jaki tegemist videosilla vahendusel, kui internet ka veel hakib.” Samas ei soovinud ta kvaliteedis järele anda ja jäi enda põhimõtetele kindlaks. “Meile ikka öeldi, et oleksime tudengitega leebemad ja laseksime neil kergemini läbi saada, kuid minu jaoks oli oluline säilitada sama kvaliteet ka koroonaajal.” 

Samas nautis Piret uut elukorraldust: “Esimesed kuud uues olukorras mulle väga meeldisid. Minule see tuli väga õigel hetkel – ma olin liiga palju oma elust lennukis ja eriolukord lubas aja maha võtta. Kodust tööd tehes sai võtta pikemaid lõunapause ja rohkem väljas jalutada.” 

Ta usub, et eriolukord pani kunstivaldkonnas töötavad inimesed mõtlema veelgi loomingulisemalt sellele, kuidas kunsti presenteerida. “Mulle tundub, et inimestel on nüüd suurem julgus luua video- või valgusinstallatsioone ning viia kunsti rohkem õuepinnale.”  Piret  meenutab näiteks hiljutist vaimustavat kultuurielaamust Saaremaal, kus kohalik rahvatantsurühm tegi etenduse “Mo käes”: “Ma polnud ammu midagi ilusat näinud – see oli fantastiline, nii musikaalselt kui koreograafiliselt. Ja selle loojad olid lihtsalt ühine kamp, kellele meeldib rahvatantsu tantsida. See on üks näide sellest, mida me ise kultuuri edendamiseks teha saame.” 

Lapsed ja loodus on alati  inspireerivad 

Alati särava Pireti üks olulisemaid hobisid on tema roll tädina. “Mulle väga meeldib laste seltskond, see aitab end laadida. Nad on nii loomingulised ja nad suudavad endale selliseid maailmu luua, millesse ka ise sisse lähed ning unustad kõik muu,” räägib ta vaimustunult. 

“Loodusesse minek on kõige lihtsam viis lõõgastuda. Minu jaoks loodusesse minek ei tähenda suurt ja hoomamatut keskkonda, vaid vahel mulle tundub, et mu silmad on nagu luubid –  ma kõnnin ja fokusseerin end teatud õhkõrnadele fragmentidele.” Samuti meeldib Piretile reisida, kuid see ei tähenda alati Eestist väljas käimist. “Viimase aja avastused on Reigi kiriku surnuaed, Ants Laikmaa majamuuseum – uskumatu juugend-stiilis talumaja, rookatus, mis meenutab mingit muinasjuttu. Sel kevadel ma olin ka väga puudutatud Kübassaarest Saaremaal, kus on karulauguväljad. Neid kohti on tegelikult palju, ma väga kergesti vaimustun Eestist.”

Eestis ringi reisides on uudishimulikul Piretil kaasas Eesti kohanimeraamat, mis pakub avastamisrõõmu ja aitab luua seoseid, millele varem polekski mõelnud. “Seal on nii uskumatult põnevad seletused. Näiteks koht Meenikunno – sealse elaniku nimi oli ilmselt Meinhard, hellitavalt Meeni, ja kunno tähendab metsatukka. Tõenäoliselt tuleneb nimi sellest, et tema oli esimene inimene seal metsatukas. Vahel on seos mõne võõrkeelse sõnaga ja järsku toimub mõttes tohutu ahelreaktsioon eri paikade vahel ning maailm saab palju selgemaks,” selgitab Piret innustunult kohanimeraamatute lugemise võlu. “Ja veel meeldivad mulle rahvarõivastega seotud kirjandus ja sõnaraamatud, need on nagu põnevikud mulle,” nendib Piret. 

Teistele soovitab Piret leida võimalusi lüüa kaasa projektides, kuhu tavaliselt ei satu. “Kui sa ise ei ole loominguline, siis ole vähemalt see abikäsi. See on nii tore, kui sa saad midagi koos teha ja näha, kuidas see pärast töötab. Ma olen ka ise kaasanud inimesi, kes teevad erialaselt suuri asju, aga nad ise võib-olla ei näe seda loomingulisena,” lisas ta.

Kultuurikandjate rõivakomplektide loeteleu ja saadavuse teada saamiseks hoia silm peal meie Instagramil.

 

Fotod: Riina Varol

Still ja kontseptsioon: Liisi Eesmaa